Nüüdistants

Nüüdistants on kaasaegne tantsustiil, mis tugineb tehnikale, kuid areneb välja erinevalt iga inimese kehas vastavalt indiviidile (st arvestab iga keha võimalustega). Ajavahemikku 1968 - 1973 on peetud nüüdistantsu üleminekuajajärguks, mil käsitleti ohtralt kolme teemat: poliitikat, publiku kaasamist etendustesse ja lääne kultuuri väliseid mõjusid. Kuigi ka juba 1960. alguses loodud teosed sisaldasid poliitilisi teemasid nagu osalus, demokraatia, koostöö ja ökoloogia, käsitleti neid kümnendivahetusel põhjalikult. Teater ja tants politiseerusid ning 1960. lõpu poliitilised liikumised - sõjavastased ning afroameeriklaste, üliõpilaste, feministide ja homoseksuaalide õiguste eest võitlejad - kasutasid oma lahingutes hulgaliselt teatrivahendeid. Paljud koreograafid kaasasid oma tantsudesse suuri masse. Kontaktimprovisatsioonil (vt allpool), mis eelkõige tegeleb kukkumise füüsiliste lahendustega, olid ka sotsiaalsed ja poliitilised kõrvaltähendused. Kontaktimprovisatsiooni etendused pakkusid ka uue elustiili, mudeli võimalikuks maailmaks, kus improvisatsioon tähistas vabadust ja kohanemist ning kaaslase toetamine viitas usaldusele ja koostööle. Tänapäeval luuakse nüüdistantsu nime all ka lavastusi, kus tantsukunstile omast kehalist liikumist ei kasutata, näiteks ainult räägitakse.