Varietee

Varietee on meelelahutuslik programm, mida enamasti kohatakse restoranides ja baarides ning mis toob kaasa särava ja kaasahaarava show ning glamuursed kostüümid. Tantsuprogrammides on alati uhked kostüümid ja aksessuaarid ning lavaetendustes on maagia, akrobaatika, juggle ja mustkunst.Varietee tekkis 1800ndatel pärast seda, kui prantsuse modell koostas meelelahutusprogrammi Schweizer. 1896. aastal keelati alkoholimüük varietee etenduste ajal, mille tagajärjel kaotas see oma populaarsuse.

Salsa

Salsat tantsitakse salsamuusika järgi. Salsa kuulub Ladina-Ameerika tantsude hulka. Liikumine tantsupõrandal toimub võrdlemisi väikses ulatuses, põhisammudega liigutakse ette ja taha skeemi järgi üks-kaks-kolm-stopp, viis-kuus-seitse-stopp. Salsat tantsitakse nii paaris kui soolotantsuna. Salsa populaarsuse tõttu on temast Ameerikas kujunenud palju erinevaid stiile: Kuuba, Colombia, Los Angelese, New Yorki stiil, Rueda de Casino, salsa suelta ja mitmed teised. 20. sajandi lõpust alates on salsa kogunud populaarsust ka Euroopas.

Dancehall/ Ragga

Dancehall on energiat täis tants ja muusikavorm. Alguse sai Jamaicalt, saades populaarseks muusikavideotes. See tantsustiil kasvas välja Jamaica tänavatelt tüüpilistest klubisammudest, mõjutustega Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast ja on nüüd mõjutusi saanud ka hiphopilt ning tuntud üle maailma.Ragga on pehmem ja naiselik versioon dancehallist, kus keskendutakse puusadele ja rindkerele.Ragga / dancehall on inspireeritud salsast, Aafrikast ja hiphopist.

Popping

Popping (electric boogie) on pärit Los Angelesest ja selle loojaks on Sam Soloman. Poppingu aluseks on pop, mida tantsitakse nii, et pingutatakse ühte lihast kiiresti ning seejärel lõdvestatakse uuesti. Pealtvaatajele annab see väga võimsa efekti, tundub nagu tantsija saab kogu kehaga šoki. Kõiki neid erinevaid stiile, mis sellel ajastul loodi, kandsid algselt ühist nime - funk style. Tänapäeval aga kasutatakse sageli neid stiile ühendava nimega popping, mis on põhimõtteliselt vale.

Nüüdistants

Nüüdistants on kaasaegne tantsustiil, mis tugineb tehnikale, kuid areneb välja erinevalt iga inimese kehas vastavalt indiviidile (st arvestab iga keha võimalustega). Ajavahemikku 1968 - 1973 on peetud nüüdistantsu üleminekuajajärguks, mil käsitleti ohtralt kolme teemat: poliitikat, publiku kaasamist etendustesse ja lääne kultuuri väliseid mõjusid. Kuigi ka juba 1960. alguses loodud teosed sisaldasid poliitilisi teemasid nagu osalus, demokraatia, koostöö ja ökoloogia, käsitleti neid kümnendivahetusel põhjalikult. Teater ja tants politiseerusid ning 1960. lõpu poliitilised liikumised - sõjavastased ning afroameeriklaste, üliõpilaste, feministide ja homoseksuaalide õiguste eest võitlejad - kasutasid oma lahingutes hulgaliselt teatrivahendeid. Paljud koreograafid kaasasid oma tantsudesse suuri masse. Kontaktimprovisatsioonil (vt allpool), mis eelkõige tegeleb kukkumise füüsiliste lahendustega, olid ka sotsiaalsed ja poliitilised kõrvaltähendused. Kontaktimprovisatsiooni etendused pakkusid ka uue elustiili, mudeli võimalikuks maailmaks, kus improvisatsioon tähistas vabadust ja kohanemist ning kaaslase toetamine viitas usaldusele ja koostööle. Tänapäeval luuakse nüüdistantsu nime all ka lavastusi, kus tantsukunstile omast kehalist liikumist ei kasutata, näiteks ainult räägitakse.

Moderntants

Moderntants kasvas küll välja klassikalisest balletist, kuid on siiski omamoodi pungilik vastuhakk reeglitele, kompositsioonile, sammukombinatsioonidele ja kehahoiaku kaanonitele.Mõiste moderntants võeti kasutusele 1920ndatel aastatel Ameerika Ühendriikides selleks, et tähistada tolleaegset elu ja temaatikat käsitlevat tantsu, mille kehaline väljendus erines tunduvalt seni tuntud tantsulaadidest nagu klassikaline ballett. Vaatemänguline moderntants jätkas osaliselt vabatantsu.Tänapäeval hõlmab moderntants mitmeid üksikuid valdkondi ja sageli määratletakse mõistet moderntants eituse kaudu: "Me ei tea, mis on moderntants. Teame vaid, et see ei ole klassikaline ballett, jazz, etniline või lavaline rahvatants ega akrobaatika, kuid võib kasutada elemente kõigist eelnimetatuist." (Ameerika Tantsufestivali direktori Charles Reinharti definitsioon 1992. aastal Tallinnas toimunud pressikonverentsil).Vaatamata sellele, et moderntants on eksisteerinud juba sada aastat, on see viimasel aastakümnel uudseks muutunud. Kuigi moderntantsu (plastilise või vabatantsu nime all) harrastati Eesti Vabariigis enne 1940. aastat, katkestas Nõukogude võim kokkupuuted selle tantsuliigi arenguga. Moderntantsu traditsioon ei katkenud täielikult, vaid elas varjatud kujul edasi koreograafide loomingus. Paraku on moderntantsualane teave jäänud väga lünklikuks.Pärast Eesti Vabariigi taaskehtestamist on tekkinud hulk moderntantsu viljelejaid - tantsijaid, koreograafe, tantsuõpetajaid või tantsust kirjutajaid, kuid moderntantsu arengulugu ning selle suundumused ja põhimõtted on ka suuremale osale praktikutele tundmatu maa.

Loovtants

Loovtantsu eesmärk on anda tundeid edasi vaba liikumise kaudu muusika saatel.

Tants on olemuselt improvisatsiooniline ning sellesse on lisaks teadmistele ja oskustele kaasatud ka kujutlusvõime, loovus ja mälu.Igasugune loominguline tegevus mis on jõukohane, aitab tekitada positiivseid emotsioone, suurendada eneseusaldust, ergutada, rikastada ja arendada tantsija loovust. Loovus on eriline, avatud ja paindlik eluviis, mis aitab eluga paremini toime tulla ning iseendaga rahul olla.Tantsuelementide (aeg, ruum ja keha) tundmaõppimine ja kasutamine improvisatsioonilises liikumises.
Tantsutunni igal üksikul komponendil on oma kindel ülesanne ja loominguline iseloom. Samas on kõik osised omavahel seotud ja moodustavad ühtse terviku - loomingulise protsessi.

Locking

Locking on koomiline ja energiline tantsustiil, mis tekkis Ameerika Ühendriikides 1960ndatel, loojaks Don Campbell. Stiili nimi on pärineb esimesest lockingurühmast Lockers. Locking’ut iseloomustab jäsemete kiire liikumine , mille vahele teeb tantsija järske pause ehk lukustab keha.
Lockingut peetakse nii hiphopi, funky kui ka räpi teerajajaks. Alguses seisti palju ning näidati publikusse ning mängiti publikuga. Hiljem arendati stiili ja hakati tegema tantsulisi kombinatsioone muusika järgi.
Kui näiteks laulus esines sõna kell siis tantsides vaadati kella. Tüüpiline lockingutantsija on värviline ja veidi klounlik selleks, et rõhutada, et see on humoorikas tantsustiil.

Lockingu harjutamiseks kasutatakse sageli riidetükki (näiteks taskurätikut või lina) selleks, et tagada randmete õige liikumine. Locking liikumised lukustatakse õlast küünarnukini, küünarnukist kuni peaaegu randmeni.

Lindy hop

Lindy hop sai alguse aastatel 1920 -1930 Ameerikas rock'n'rolli ja jive'i eelkäijana.
On öeldud, et nimi tuli sellest, kui Charles Lindbergh lendas üle Atlandi New Yorki. Tänavatel tantsisid inimesed ja üks silmapaistev soolotantsija. Reporter uuris tantsijalt, mis tantsu ta tantsib ning ta oli naeratades vastanud, et see on ”Lindy Hop”. Pärast seda kutsutakse seda tantsustiili lindy hopiks. Lindy hop on paaristants, mida tantsitakse svingimuusika järgi.
Konkurssidel ja võistlustel sisaldab lindy hop sageli ka akrobaatilisi elemente. Lindy hop on ka sotsiaalne seltskonnatants. Stiil on vaba ja jätab ruumi improvisatsioonile.

Lastetants

Tants arendab lapses loovust ja annab talle juurde julgust esinemiste läbi.
Tantsides õpib laps tundma oma keha, kuulama erinevaid helisid ja arvestama teiste lastega. Laste tantsutunni üheks osaks on improvisatsioon ehk loovtants, kus pole õiget ega valet.
Lastetants on lastepärane, arvestatakse lapse vanusega ja tema huvidega . Tantsitakse enamjaolt lastele mõeldud muusika järgi.

Kõhutants

  Kõhutants pärineb Lähis-Idast. Tegu on improvisatsioonilise tantsuga, kus põhirõhk pannakse puusadele ja vaagnapiirkonnale (tantsides liigutatakse korraga vaid kindlaid kehaosi - näiteks ainult puusi või õlgu jne).

Paljude ekspertide arvates on idamaine tants ehk kõhutants vanim tantsuvorm, pärinedes vanadest rituaalsetest traditsioonidest Vahemeremaades, Balkanil ja Kesk-Idas. Levinuim vääritimõistmine tänapäeval on see, et kõhutants on mõeldud meeste meelelahutuseks.Läbi ajaloo on seda rituaalset väljendusvormi kasutatud tavaliselt hoopis teistele naistele esinemiseks, seda viljakusrituaalidel või pidudel, millega noorikut abieluks ette valmistati. Meestel üldjuhul selliste toimingute juures viibida ei ole lubatud. Tänapäeval on teada üle 50 eri kõhutantsu stiili. Levinuim maailmas on Egiptuse stiil, seda ka Eestis.

Klassikaline tants

Klassikaline tants kujunes 16.-17. sajandil. 19. ja 20. sajandi vahetuses sündinud vabavormilisem plastika on mõjutanud ka klassikalist balletti.
Klassikaline tants on kõige tähtsam õppeaine professionaalse balletiartisti ettevalmistamisel, olles universaalne süsteem tema psühholoogilisel- füsioloogilisel koolitamisel. Sajandeid kestnud ja vähe muutunud klassikalise tantsu süsteem ja tehnikaõpetus (positsioonid, terminoloogia) on aluseks ka tänapäevaste tantsu- ja liikumisstiilide treeningsüsteemidele. Klassikalise tantsu õppimist soovitatakse alustada 9- või 10-aastasena ent võib alustada ka 11- või 12-aastasena.

Klassikatunni põhiosa ettevalmistus- ja algklassides moodustavad jalgade sirutus- ja tõsteharjutused tugipuu ääres, kus põhirõhk on väljapoolsusel ning täpsel kehahoiakul (konkreetsed poosid, positsioonid), tunni lõpetavad saali keskel tehtavad harjutuste kombinatsioonid. Klassikalise tantsu treening on vajalik igasuguse tantsu harrastajale.

Jazz

Jazz on tantsustiil, kus kombineeritakse väga erinevaid tantse (klassikaline jazztants, ladina - ameerika tantsud jne).
Jazztants on teatritantsu stiil, mis kujunes välja USA-s 1900ndatel aastatel.

Must kultuur, rütm ja muusika kootud koos klassikalise balletiga on täiesti uus tantsuvorm, mis on juhtival kohal muusikalides, etendustes ja muusikavideotes.

Jumpstile

Jumplstye (pärineb Belgiast, aastast 1997) on tantsu- ja muusikažanr, mida harjutatakse peamiselt Euroopas, eriti Hollandis, Belgias, Saksamaal ja Põhja-Prantsusmaal.
Tants on ka nn jumpen (inglisekeelne sõna jump + hollandi järelliide -ne, mis tähendab "hüppama" või "hüpped"). Jumpstyle tantsitakse kindlat tüüpi muusika järgi - elektroonilise muusikastiil järgi, mis arenes välja hardstyle'ist ning on mõjutatud hard house'ist. Erinevalt hardstyle'ist puudub jumpstyle'is lööv bass ja on pigem hüppavamat laadi.

Jumpstyle on suhteliselt uus ega ole veel kuigi levinud. Jumpstyle saatel tantsitakse tantsu nimega Skiën. Jalgadega lüüakse ette ja taha ning ülakeha liigub vastupidises suunas muusika rütmi järgi.

Sisaldab ka keerulisi kombinatioone, kus on pöörded ja hüpped koos. Jumpstyle käigud on erinevad ja tants ise on enamasti improviseeritud, kasutades õpitud liigutusi. Sooritatakse ka hüppeid otse üles õhku ja kannad kohtuvad hüppe peal.

House

House tantsustiil on palju vanem kui house muusika, mis tekkis 1980ndate alguses pärast diskoajastu lõppu sellistes ööklubides nagu Chicago Warehouse, New Yorgi Loft ja Paradise Garage.
Nimi house tulenebki sellest, kuna see töötati välja klubis mitte tänaval. House tantsustiilis kasutatakse erinevaid tantsu elemente lindy hopist, Aafrika, Ladina, Brasiilia, jazz-, ja isegi moderntantsust.
Vastupidiselt levinud arvamusele ei ole house tants hiphopi järeltulija. See ei kujunenud välja hiphopi kultuurist ega tänaval ning enamiku ajast tantsitakse house tantsustiili kas house muusika või disco järgi.

Paljud hiphopi tantsijad sisenesid house tantsu ja tõid kaasa hiphopi tantsule omapärased liigutused. House tants on populaarne kogu maailmas, kus inimesed nüüd omavahel konkureerivad. Liigutust jacking võib võrrelda pulseeriva lainega, kus rindkere ja põlved liiguvad edasi ja tagasi.

Hiphop

Hiphop on nii tantsu- kui elustiil, mis on saanud alguse 1970ndatel New Yorgist. 1980ndatel muutus hiphop muusika elektroonilisemaks, välja kujunes hiphop kultuur.
Muusika miksimine, grafiti, võistlevate muusikute ja DJ-de terav konfrontatsioon. 1990ndatel tugevnes hiphopis vastasseisu ja vägivalla element ning kujunes välja omaette alamžanr gangsta rap.
Lisaks kuulub hiphopi hulka popping, locking, breik ja beatbox. Tavalised on kahe tantsija "duellid", et näidata oma paremust. Kuigi põhilised liikumised on kujunenud traditsioonilisteks, on selles tantsus palju ruumi improvisatsioonilisele ja võistluslikule elemendile.
Tantsuduellide käigus lisandus püstiosale põranda lähedal kükkis ja lamangus ning kätele toetudes tantsitav osa, mis sisaldas ka efektsetesse poosidesse tardumist. Hiphop tants võib sisaldada küllalt keerulisi akrobaatilisi trikke, kuid lisaks liigutustele peetakse oluliseks ka tantsija hoiakut ja suhtumist.

Cheerleader

Cheerleading on original Ameerika spordile, mis on nüüd levinud kogu maailmas. Algselt kasutati seda ainult spordiüritustel, kus cheerleadinguga toetati oma meeskonda ning on laialt levinud endiselt eelkõige Ameerika Ühendriikides.Cheerleading loodi aastal 1860 Johnny Campbell’i poolt. Cheerleadingus kasutati esimest korda paberist "sahinaid".Enamjaolt hõisati jalgpalli- ja korvpallimängudel. Nüüdseks on cheerleading levinud kogu maailmas (DM, SM, EM, maailmameistrivõistlused ja teised võistlused). Cheerleading sisaldab showtantsu elemente ja tehakse 1-3 minutilisi tantsukombinatsioone.

Capoeira

Capoeira on Brasiilia päritolu võitluskunst, mille kohta esimesed kirjalikud viited pärinevad
18.sajandi lõpust.Capoeira sisaldab kindlalt kontrollitud jalalööke, pettemanöövreid ja muid akrobaatilisi
trikke. Proovile pannakse nii vaimne kui füüsiline võimekus ning tahttlik füüsiline
kontakt vastasega puudub. Moodustatakse ring, kus on löökpillirühm, koor ja solist. Koori
hulgast tuleb kaks võitlejat ringi keskele mõõtu võtma, solist ja koor laulavad lihtsaid
portugalikeelseid laule ja pillidega tekitatakse võitlemiseks vajalik rütm.

Levinumad capoeira stiilid on capoeira regional ehk kaasaegne capoeira ja capoeira Angola, mida peetakse pikemate traditsioonidega stiiliks. Capoeira Angola on iseloomulik enamasti madal mäng erilise rõhuasetusega capoeira rituaalidele, rütmile ja traditsioonile ning capoeira
Regional on iseloomulik akrobaatiline mäng ning põhirõhk on energilistel löökidel ja kiirusel.

Break

1980ndate alguseks olid välja kujunenud nn power moves rohkete pöörlemiste ja keerulise akrobaatikaga, mida tehakse põrandal.Selle kõige juures ei järgitud tingimata muusika rütmi. Nii sündis breik, mida kutsutakse ka b-boys/b-girls. Breik oli algselt kõige intensiivsema trummirütmiga osa helisalvestisest, millele tantsijad reageerisid kõige energilisemate ja väljendusrikkamate liigutustega

Showtants

Showtants on inspiratsioon, kus pannakse kokku tuntud muusika ning selle saatel enda kombineeritud sammud. Showtants on segu erinevatest stiilidest ja tantsimiseks peab olema hea koordinatsioon ning palju jõudu. Oluliseks hetkeks peetakse ka tantsu lõppu. Showtants on kaasaegne lavatants.

Ballett

Ballett on koreograafial põhinev lavateos, mille sisu väljendatakse tantsu ja muusika abil.

Ballo tähendab Itaalia keeles "tantsin". Ballett ühendab endas koreograafia, muusika ja pantomiimi.Esimesed balletietendused toimusid 16.sajandil Itaalias ja Prantsusmaal. Algul olid tantsunumbrite vahel laulud ja luuletused.

Ballett algab avamänguga. Balletti aluseks on stsenaarium, mille järgi seatakse tantsud, valmistatakse lavakujundus ja kostüümid. Kogu tegevus antakse edasi tantsu ja keha liikumise kaudu.