Varietee

Varietee on meelelahutuslik programm, mida enamasti kohatakse restoranides ja baarides ning mis toob kaasa särava ja kaasahaarava show ning glamuursed kostüümid. Tantsuprogrammides on alati uhked kostüümid ja aksessuaarid ning lavaetendustes on maagia, akrobaatika, juggle ja mustkunst.Varietee tekkis 1800ndatel pärast seda, kui prantsuse modell koostas meelelahutusprogrammi Schweizer. 1896. aastal keelati alkoholimüük varietee etenduste ajal, mille tagajärjel kaotas see oma populaarsuse.

Salsa

Salsat tantsitakse salsamuusika järgi. Salsa kuulub Ladina-Ameerika tantsude hulka. Liikumine tantsupõrandal toimub võrdlemisi väikses ulatuses, põhisammudega liigutakse ette ja taha skeemi järgi üks-kaks-kolm-stopp, viis-kuus-seitse-stopp. Salsat tantsitakse nii paaris kui soolotantsuna. Salsa populaarsuse tõttu on temast Ameerikas kujunenud palju erinevaid stiile: Kuuba, Colombia, Los Angelese, New Yorki stiil, Rueda de Casino, salsa suelta ja mitmed teised. 20. sajandi lõpust alates on salsa kogunud populaarsust ka Euroopas.

Dancehall/ Ragga

Dancehall on energiat täis tants ja muusikavorm. Alguse sai Jamaicalt, saades populaarseks muusikavideotes. See tantsustiil kasvas välja Jamaica tänavatelt tüüpilistest klubisammudest, mõjutustega Aafrikast ja Lõuna-Ameerikast ja on nüüd mõjutusi saanud ka hiphopilt ning tuntud üle maailma.Ragga on pehmem ja naiselik versioon dancehallist, kus keskendutakse puusadele ja rindkerele.Ragga / dancehall on inspireeritud salsast, Aafrikast ja hiphopist.

Popping

Popping (electric boogie) on pärit Los Angelesest ja selle loojaks on Sam Soloman. Poppingu aluseks on pop, mida tantsitakse nii, et pingutatakse ühte lihast kiiresti ning seejärel lõdvestatakse uuesti. Pealtvaatajele annab see väga võimsa efekti, tundub nagu tantsija saab kogu kehaga šoki. Kõiki neid erinevaid stiile, mis sellel ajastul loodi, kandsid algselt ühist nime - funk style. Tänapäeval aga kasutatakse sageli neid stiile ühendava nimega popping, mis on põhimõtteliselt vale.

Nüüdistants

Nüüdistants on kaasaegne tantsustiil, mis tugineb tehnikale, kuid areneb välja erinevalt iga inimese kehas vastavalt indiviidile (st arvestab iga keha võimalustega). Ajavahemikku 1968 - 1973 on peetud nüüdistantsu üleminekuajajärguks, mil käsitleti ohtralt kolme teemat: poliitikat, publiku kaasamist etendustesse ja lääne kultuuri väliseid mõjusid. Kuigi ka juba 1960. alguses loodud teosed sisaldasid poliitilisi teemasid nagu osalus, demokraatia, koostöö ja ökoloogia, käsitleti neid kümnendivahetusel põhjalikult. Teater ja tants politiseerusid ning 1960. lõpu poliitilised liikumised - sõjavastased ning afroameeriklaste, üliõpilaste, feministide ja homoseksuaalide õiguste eest võitlejad - kasutasid oma lahingutes hulgaliselt teatrivahendeid. Paljud koreograafid kaasasid oma tantsudesse suuri masse. Kontaktimprovisatsioonil (vt allpool), mis eelkõige tegeleb kukkumise füüsiliste lahendustega, olid ka sotsiaalsed ja poliitilised kõrvaltähendused. Kontaktimprovisatsiooni etendused pakkusid ka uue elustiili, mudeli võimalikuks maailmaks, kus improvisatsioon tähistas vabadust ja kohanemist ning kaaslase toetamine viitas usaldusele ja koostööle. Tänapäeval luuakse nüüdistantsu nime all ka lavastusi, kus tantsukunstile omast kehalist liikumist ei kasutata, näiteks ainult räägitakse.

Moderntants

Moderntants kasvas küll välja klassikalisest balletist, kuid on siiski omamoodi pungilik vastuhakk reeglitele, kompositsioonile, sammukombinatsioonidele ja kehahoiaku kaanonitele.Mõiste moderntants võeti kasutusele 1920ndatel aastatel Ameerika Ühendriikides selleks, et tähistada tolleaegset elu ja temaatikat käsitlevat tantsu, mille kehaline väljendus erines tunduvalt seni tuntud tantsulaadidest nagu klassikaline ballett. Vaatemänguline moderntants jätkas osaliselt vabatantsu.Tänapäeval hõlmab moderntants mitmeid üksikuid valdkondi ja sageli määratletakse mõistet moderntants eituse kaudu: "Me ei tea, mis on moderntants. Teame vaid, et see ei ole klassikaline ballett, jazz, etniline või lavaline rahvatants ega akrobaatika, kuid võib kasutada elemente kõigist eelnimetatuist." (Ameerika Tantsufestivali direktori Charles Reinharti definitsioon 1992. aastal Tallinnas toimunud pressikonverentsil).Vaatamata sellele, et moderntants on eksisteerinud juba sada aastat, on see viimasel aastakümnel uudseks muutunud. Kuigi moderntantsu (plastilise või vabatantsu nime all) harrastati Eesti Vabariigis enne 1940. aastat, katkestas Nõukogude võim kokkupuuted selle tantsuliigi arenguga. Moderntantsu traditsioon ei katkenud täielikult, vaid elas varjatud kujul edasi koreograafide loomingus. Paraku on moderntantsualane teave jäänud väga lünklikuks.Pärast Eesti Vabariigi taaskehtestamist on tekkinud hulk moderntantsu viljelejaid - tantsijaid, koreograafe, tantsuõpetajaid või tantsust kirjutajaid, kuid moderntantsu arengulugu ning selle suundumused ja põhimõtted on ka suuremale osale praktikutele tundmatu maa.

Loovtants

Loovtantsu eesmärk on anda tundeid edasi vaba liikumise kaudu muusika saatel.

Tants on olemuselt improvisatsiooniline ning sellesse on lisaks teadmistele ja oskustele kaasatud ka kujutlusvõime, loovus ja mälu.Igasugune loominguline tegevus mis on jõukohane, aitab tekitada positiivseid emotsioone, suurendada eneseusaldust, ergutada, rikastada ja arendada tantsija loovust. Loovus on eriline, avatud ja paindlik eluviis, mis aitab eluga paremini toime tulla ning iseendaga rahul olla.Tantsuelementide (aeg, ruum ja keha) tundmaõppimine ja kasutamine improvisatsioonilises liikumises.
Tantsutunni igal üksikul komponendil on oma kindel ülesanne ja loominguline iseloom. Samas on kõik osised omavahel seotud ja moodustavad ühtse terviku - loomingulise protsessi.